3. Veebruar

Tsau. juba jälle kirjutan. aga tekkis järsku tahtmine kirjutada.

täna käisin kodugrupis, ning seal oli väga head teemad, mis mind puudutas, seal küll oli kaks peatükki . mis pidime läbi lugema, aga läbivteema oli, Jumala perekond, ning kogudus. ning seal oli kirjas, et meil kästakse armastada üksteist, palvetada üksteise eest, julgustada üksteist, manitseda üksteist tervitada üksteist, teenida üksteist,õpetada üksteist, aksepteerida üksteist, julgustada üksteist, austada üksteist,kanda üksteise koormaid, andestada üksteisele, alluda üksteisele, olla pühendunud üksteisele ja teha veel mitmeid vastastikuseid ülesandeid, et need on nagu perekondlikut kohtustused , mida peaksime täitma , ja mida Jumal on läkitanud kogudust tegema. Mõtlesin selle peale, et mida mina neist teen, siis avastasin et päris vähesed. et on läinud, ikka sinna, et tarbin rohkem, ning ei jaga, aga see puudutas, et peaksin jagama rohkem, kuigi mul on raske seda teha. mul see enese väljendus ei ole nii hea. ja alati kui mingi tunnistus, ma olengi vist ainult kaks korda tunnistanud. siis pidin ka kaua mõtlema. ükskord ütlesin, et ma mõtlen. agfa ei anna lubadust, et kas tunnistan. ma isegi läksin kirikusse, et olla oma ette, ja mõelda mingit tunnistust, tahtsin midagi Ülistamisest tunnistada. aga ma ei saanutki tol päeval midagi välja mõeldud, ning ei tunnistanudki. aga jh peaksin ikka rohkem jagama, ükskõik kui halvasti välja tuleb :) peaasi et sa teed ja üritad paremini alati. Sama moodi on mul palvetamisega grupis janii. et täna kodugrupis oli nagu ikkam, et peaks ikka palvetama. mõtlesin et alustam, aga ei võtnud veel julkgust kokku. aga siis kui Joel olio lõpetanud. lihtsalt hakkasin pihta, muidu tavaliselt on koguaeg niuke mõtlemine peas, et kui ma alustan palvet, siis pärast ei oska midagi edasi üelda. kui ainult et äitäh sulle tänase päeva eest ja et teiste eestpalved, mida teised palusid et palvetaks, siis need ka ei tule hästi meelde. ja kardan et ütlen midagi valesti. või et ei olnud piisav palve. aga mõtlesin et see palvetamine peaks ka tulema, nagu normaalne asim et kui keegi ütleb kas sa oleksid hea ja palvetaks. siis et mitte sul ei läheks põsed punaseks, ja ei tea mida üelda. vaid tuleb palvetada südamest. alustad ja palvetad mis südamelt tuleb. noh muidugi ei taha ma üelda, et kui keegi on palunud mingi koknreetse asja pärast palvetasda, siis sa hakkad mingist muust asjad eest palvetama. aga kui on mingid algus palved , lõpu palved, siis ütle seda mis südames on :)

siin ühe peatüki lõpus oli küsimus, et kuidas ma saaksin hakata kohtlema teisi usklike nagu oma perekonnaliikmeid.
siis see pani ka mõtlema, et ma peaksin kõigepealt jagama, ning olema toeks teistele. kui tulevad uued siis nendega suhtlema. mis on samuti raske. ning nagu seal peatükis veel kirjas oli, et peaksime langenuid tagasi tirima, et kui on näha, et keegi on kirikust eemal. või ükskõiks mis, siis ei tohiks me neid maha kirjutada vaid jooksma neile järgi ja nad tagasi tooma :) Ning selle perekonnaliime asjaga edasi, et peaksime armastama üksteist, nagu Jeesus armastab meid, ja kõik muud mis ma üleval pool välja tõin.
Nii et koguselle jutu peale järeldus, et ma peaksin hakkama aktiivsemalt tööle Jumala riigi töös, ja kogu oma kartuse Jumalale andma, mitte karta nii palju, et ütlen midagi valesti. või ei saa hakkama. ja mulle kunagi Lauri Koogas saaitis ühe laheda slaidi esituse. mida ma praegu ei leia. aga seal oli et Inimene kes tahaks teha midagi, mida ta pole varem teinud. peaks tegema midagi, mida ta pole varem teinud. nii et . peaksin rohkem ennast pühendama ja võtma asju vedada. kindlasti mitte nii et ma nüüd võtan pühapäeva jutluse enda kanda. ilmselgelt oleks ülejõu käivat. aga ehk kunagi on see võimalik. ja nagu on üeldud, et Jumal laseb teha meil täpselt nii palju ja peaksime tegema nii palju kui me suudame ja oskame.


Vot see oli minu mõte. Ja tahan teid kõiki sõbrad armastada, teenida, toetada, suhelda. nii palju kui minu võimuses :)